Kõnelused nelja põdrapulliga
Sügis algas üsna vihmaselt. Keeruline oli leida põdrale sobivat tuulevaba ja
selge taevalaotusega õhtut või koidikut. Viiel korral sai sellegi poolest
heitliku ilmaga peibutamas käidud aga tulutult. Kuid siis ilm muutus...
Alljärgnevas ei ole faktilisi muudatusi, siiski olen teksti veidi pehmendanud, et lugemist "pehmendada". MAININ SIINKOHAL, ET TEKST SISALDAB EDUKALE JAHILE OMASEID KAADREID JA VÕIVAD OLLA OSADELE HÄIRIVAD. Nõrganärvilistele ei soovita.
Esimest selget õhtut lubas 17. septembril ja valmistusin selleks nii põhjalikult kui vähegi võimalik. Võtsin kasutusele kõik siiani omandatud oskused ja varustuse.
Eeltöödest ja luurest niipalju, et kevad-suvel paigaldasin potentsiaalsete kohtade peale lihtsamaid kõrgistmeid. Enamjaolt "paraja küpsuseni" jõudnud raiesmike servadesse. Lisaks kontrollisin üle kõik soolakud ning kaamerad. Paigaldasin mõned kaamerad ka loomade radade läheduse lisades sinna ka põtradele mõeldud peibutuslõhna. Aga üks jahiala kompleks hakkas eriti hästi tööle. Selle koha peal jälgisin suvel ca 6 põtra millest 3 olid pullid; ühe-, kahe,- ja kolmeharulised. Pöörasin sellele alale erilist tähelepanu. Käisin läbi ümbritseva metsa ja tegin selgeks põtrade liikumisrajad ning leidsin mõned trampad kus pullid olid ümberkaudsetel puudel oma sarvede võimsust näidanud. Isegi üks kolmeharuline vedeles maas. Lisaks vaatasin üle võimalikud peibutuskohad arvestades erinevaid tuulesuundasid.
17. septembril jõudsin metsa kella 19.00 ajal, auto jätsin peibutuskohast ca 1km kaugusele ja selle ümbruse märgistasin ära Kanadast tellitud põdrapulli uriiniga, et sõiduki lõhnad mängu ei häiriks. Samuti lõhnastasin ära oma saapad (nii, et endalgi hakkas pea ringi käima) ning kogu oma teekonna umbes 100 meetriste intervallidega, et inimese lõhna hajutada. Strateegilistesse paikadesse (ülekäigu kohad jne) jätsin eelnevalt lõhnastatud kaltsuribad.
Peibutuskohaks valisin erineva vanusega raiesmiku kompleksi, kus põtradel ammendamatu toidulaud. Kõrgistmesse ronimise asemel otsustasin jääda maa peale raiesmiku serva, nii, et tuul oli minust otse raiesmikule. Seda seetõttu, et loom tahab ikka enamasti vastutuult tulla. Ja nii peaks ta enne minu tuvastamist lagedale tulema. Lisaks kõigele sättisin ennast ühe veeloigu lähesusse, et vajadusel põdra käims imiteerida.
Kohale jõudes märgistasin lõhnaga enda ümbruse ja kogusin veidi oksi mida ragistada. Osa varustusest - kaamera, heitsarve, lõhnapudeli jms tõstsin kotist välja nn käeulatusse. Arvestama peab seda, et kui oled põdra tähelepanu saanud siis ei tohi enam lubada võõrast sahmerdamist. Edasi ootasin umbes poolt tundi, et keskkond mind
omaks võtaks. Kui päike loojuma hakkas tegin põdra heitsarvega esimesed
ragistamised põõsas. Seda juhuks kui
mõni loom väga lähedal asub. Pasun võib lähedalt ehmatada. Sarvega pukslemine vastust ei andnud.
Hetk hiljem alustasin pasunaga, tegin esimesena indleva põrdalehma häält. JAHT HAKKAS! Otse minu selja tagant, kõrgema metsa alt, hakkas üks põdrapull vastama ja minu poole liikuma. Küll üsna peene häälega, aga siiski pull. See oli minu jaoks suur üllatus ja lõi kogu minu peibutuskava paigast ära kuna allatuult tavaliselt põder ei lähene. Aga tema tuli ja oli umbes 100 meetri kaugusel, nii, et üksikud raksatused olid juba kuulda. Kahjuks oli minu asukoht selline, et oleksin teda näinud alles siis, kui meie vahemaa oleks jäänud 20 meetri kanti ja sellist plaani ei julgenud ma teha. Otsustasin hiilida üle raiesmiku nurga ja minna kõristmele, et vahemaa oleks parem ja endalgi turvalisem.
Hiilimise ajal möödusin suurematest veelompidest, kus tegin kaikaga „kõndiva põrda“ solpsatusi, et minu raksud loomulikumad tunduksid. Kui ma talle veel korra vastasin, pööras ta ümber ja hakkas eemalduma ja jäi siis sootuks vait. Alles siis mõistsin, et adrenaliinilaengu ajel tegin üsna võimsat, vanema pulli häält ja arvatavasti ehmatasin ta ära. Õigem oleks olnud teha kas noorema pulli peenemat ohet või üldse mitte enam vastata. Seda looma ma õhtul enam ei kuulnudki.
Suure üllatusena kostus selja tagant samuti pulli mulksumist. Häälelt samuti veidi noorem. Piserdasin veidi peibtuslõhna õhku ja vastasin talle
samalaadse tooniga. LÄKS ÕNGE. Pull hakkas vaikselt minu poole liikuma, olles 10 minutit liikunud hakkas temast veidi kaugemal järgmine pull "ohkima" ja
liikus juba mulksuvale põdrale järgi. Viimane oli juba märksa tõsisema looma häälega.
15 minutiga oli esimene põder jõudnud minust 40 meetri kaugusele aga selja taha ja tihedasse metsa. Peale kõvade ohete ja ragina ei tuvastanud ma midagi. Tundus, nagu ta ootaks talle järgnevat looma järgi, jälitaja aga otsustas korraks tulla minust 70 meetri
kaugusel raielangi serva ja mööda serva mulle läheneda - ikka vastutuult. Kahjuks oli juba üsna
hämar ja ümbritsevad põõsad ei lasknud mul sarvede järgi looma vanust määrata ning jätsin sõrme sirgu. Imakombel ei tundnud ta minu enda lõhna ja jätkas ohkimist. Viimaks otsustas ta uuesti metsa suunduda ja teisele pullile järgi jõuda. Mõne aja pärast hakkas metsik ragistamine, sarvede
klõbistamist ma ei kuulnud, aga keegi ajas kedagi taga ja üsna vihaselt. Kuuldavale tulid üsna agressiivsed ohked. Pärast
mõne-minutilist müdinat otsustas üks neist kiirema tempoga edasi liikuda, teine jäi paigale. Tundub, et ühele näidati koht kätte. Ka teine loom hakkas vaikselt edasi liikuma, aina kõvemalt ohkides Olin kindel, et kui
midagi ette ei võta siis olen ka temast ilma. Aga kui põder on sinust vaid 50 meetri
kaugusel, siis on väga riskantne pasunat kasutada. Üks vale ohe ja mäng oleks läbi. Kahjuks oli kogu minu
varustus, k.a. heitsarv ja oksad, jäänud maa peale. Vaid lõhnapudel oli tasku jäänud, mida nüüd aeg-ajalt õhku pritsisin.
Otsustasin riskida ning tegin kaks korda noorema pulli häält, suunaga loomast eemale raiesmiku suunal. Ja oh üllatust, põdrapull läks õnge ja otsustas üsna agressiivsel toonil asja kontrollima tulla. Vahepeal leidsin ka aega põdra ohkeid lindistada, et hiljem tema käitumist analüüsida. Väikse kaarega liikudes jõudis ta minu rajani ning peatus seal ripneva lõhnakaltsu juures. Samal ajal tuli kuuldavale neljanda põdra luksumine, seda risti üle langi ja üsna kaugelt, ehk 200 meetrit aga suund otse minu suunal. Täpselt sealt suunast kuhu viimased ohked pasunaga tegin. See oli mulle hea lahendus, kuna nüüd ei pidanud mina enam häält tegema, jäin kahe pulli vahele ja nad kutsusid üksteist lähemale. Õige pea hakkas ka minu läheduses seisev loom oma iseloomu näitama ja veel vihasemalt ohkima. Tudus, et teda vihastasin lõhnakaltsud. Ta liikus minu esialgse peibutuskoha juurde, täiesti lagedale! Seal kus vedelesid minu kaamera, sarv, seljakott jms. Seda tunnet ei ole võimalik kirjeldada, kui suur põdrapull tuleb sinu peibutamise peale valjude ohetega ja seda 30 sammu kaugusele. Õhtu oli nõnda vaikne, et kui pull tegi kuulamispausi siis kuulsin iseenda südant rinnus pekslemas ja ka hingamist tuli kontrollida, et pull ei kuuleks.
Kahjuks oli läinud selle ajaga niivõrd pimedaks, et looma sarvede suurusest mul aimu polnud, teadsin vaid, et hääl on keskmisest vanema isendi oma ja ka toon oli üsna vihane ja väljakutsuv. Korraks tekkis isegi mõte, et tuleb see kaamera objektiiv (kui see veel terve on) maha müüa ja relvale korralikum toru peale osta. Lõpuks jõudis ta minu asjadeni ja peatus seal. Nuusutas lõhnakaltsu ja lihtsalt seisis. Teadsin, et sellist võimalust ei tule enamus jahimeestest kordagi elus ette. Kuna pull asus mulle väga lähedal siis pidin püssi optika miinimumini keerama, mis minu toru puhul on 3x, kuid siiski oli terve kaader looma täis ja hämaraga on nii väga keeruline looma sihtida. Kui ta vaikselt edasi hakkas liikuma nägin, et midagi tal peas ikka on, aga ei midagi märkimisväärset. Rahustasin ennast, et küll see suur pull ka kunagi mulle satub, tulebki harjutada... Igatahes kui loom ilusti optikasse sattus siis...
Läks 4 aastat tõsist harjutamist enne kui mõistsin, et
nüüd oskan põtrade keeles rääkida küll. Punktidega ilus hõbe, looma vanus hinnati 10 aasta kanti.
