Hooaeg alga! 15 september. Esimese päeva õhtu tundus paljulubav. Olles auto juurest mõned sammud varitsuspaika liikunud kinnitas halljänes minu varjevärvides riideid. Hüppas teine mulle viie meetri lähedusse ja raputas pead justkui mõeldes: "Seda kändu siin enne küll ei olnud". Kahjuks ei olnud mul kaamera veel kotistki välja võetud ja nii me seal tõtt vaatasime seniks kuni ta mu lõhna tundis ja oma väledaid jalgu demonstreeris.
Vähemalt loom liigub. Valisin varitsuskohaks lagedama põllu mille keskel võsastumas osa. Olles pool tunnikest põdra pulli häält teinud ilmusid nähtavale metskitsed - kits kahe tallega. Vaatasid ja sõid, ei lasknud minu pasundamisest ennast häirida. Kahjuks jäi oluliseim looma seekord kuulmata. Ei aidanud pulli ega lehma häälitsused. Hämardunud põllult tagasi autoni jalutades õnnestus veel ühe metskitse ja rebasega kokku põrgata. Väljas oli aga niivõrd pime, et kaamera autofookus ei saanud enam üldse aru, mida tegema peab ja loomad jäid jäädvustamata.
Varustus
16. septembril õhtust jahti ei toimunud aga lünga täitmiseks teen põgusa ülevaate oma varustusest. Enamuse tähtsaimast olen mahutanud kahele pildile, ning nende kasutusomaduste kirjeldus täieneb jooksvalt.
Esimesel pildil paremal üleval on peamised abimehed. Kasetohust koonused mille abil põtrade hääli teha ja eeldatavalt pulle lähemale meelitada. Põhimõte seisneb selles, et tuleb saavutada põdra ninaõõnele pikkusele iseloomulik kõla. Lisaks kostub "pasunaga" heli kaugemale.
Järgmiseks heitsarv, mille noor põdrapullike on varem maha heitnud. Algselt kasutasin õpetuste järgi tehtud vineerist ja metssea abaluust lapatseid aga kogemus näitas, et nooremad pullid nii hea kõlaga (st suure sarvega) pulli juurde kaklema ei julge tulla. Kui aga ragistada väiksema sarvega vastu puid siis on nad julgemad ja kui võitlema ei soovita tulla siis vähemalt vastavad. See näitab kui hea kuulmine on põdral. Samuti mängib rolli rarvega ragistamise aktiivsus. Suuremad pullid vehivad aeglasemalt ja pikemate intervallidega, nooremad aga agressiivsemalt.
All pool üks esimesi sünteetiliste lõhnade katsetusi.
Jahimees möirgab ja hundid uluvad.
17. septembril põtradega suurt õnne endiselt ei olnud. Isegi ühtegi vastus ei tulnud. Murphy seaduse kohaselt on põder alati mujal. Ka täna oli tuttava loodusmehe sõnul kuulda pullide mühatusi hoopis teises kandis. See-eest sai kohtuda metsseaga keda siinmail kahjuks palju enam ei kohta. Tundis huvi minu poolt riputatud põdra lõhnakaltsu vastu. Pärast pikka vaikust hakkasin ümbruskonda uurima ja leidsin hulganisti värskeid hundijälgi. Vaid üksik põdra rada läks üle metsatee. Kaua ei läinudki kui ühtäkki kostus eemalt huntide ulgumine. Algul arvasin, et koerad, ulgumine oli suhteliselt peene tooniga ja lühike. Aga kuna nende asukoht oli suures metsamassiivis ja ennegi on nad sealkandis elanud siis oli asi selge. Hundid mis hundid. Peen toon tähendas selle aasta kutsikaid.
Vara välja, hilja voodi.
18. september algas kell 5, aga olenemata suurest võitlusest unega, hommik suuri tulemusi seoses põtradega ei andnud. Vaid paar vastust ühe põdrapulli poolt ja temagi oli just kui kohapeale naelutatud ja asus naabermeeste jahimaadel. Ju oli juba lehmaga koos ja ei viitsinud poosetama tulla. Vähemalt sain mõned kaadridki hommikusest käigust.
Õhtu tundus algselt samasugune kuid lõpp läks põnevaks. Valisin pasundamiseks ühe kõrvalisema heinamaa mille taga suurem metsamassiiv. Umbes tunni olin seal justkui üksi, ühtegi vastust ega muud häält. Kui hämarduma hakkas ja loodus vaiksemaks jäi, kostus metsast õrna krabinat. Ei saanudki algul aru millega tegu, muid häälitsusi ei olnud kuulda. Ühtäkki käis tugev raksatus päris heinamaa ääres ja siis sain aru, et põder on kohal. Tammus seal pikalt aga lagedat välja kartis ja välja ei tulnudki. Harva, kuid siiski juhtub seda, et põdrapull hiilib vaikselt ligi, endast märku andmata. Tavaliselt teevad nii kahtlustavad põdrapullid kes asja siiski kontrollima tulevad.
Kahjuks läks pimedaks ja udu hakkas põllule kogunema ja kogemuste põhjal arvasin, et pimedas udus ei taha väga põdraga kokku joosta, seega otsustasin teda segamata vaikselt minema hiilida. Juhtus aga see, et põllule oli ka sokupoiss sööma tulnud ja mina teda ei märganud. Kui meie vahemaa kahanes umbes 20 meetri peale siis andis ta endast klassikalise haukumisega märku ja pimedas ning haudvaikuses oli minu ehmatus vähemalt samaväärne.
Aja nappuse tõttu jäi 19. septembri õhtu ka viimaseks peibutuse katseks. Tulemus endine. Teiste jahimeestega koos arutades selgus, et jooksuaeg oli jahihooaja alguseks juba lõppenud. Kui võrrelda tulemusi 2015 aastaga, mis oli ca 10 põdraga suhtlemist, siis tuleb loota, et 2017. aastal on jälle rohkem õnne.
Vähemalt loom liigub. Valisin varitsuskohaks lagedama põllu mille keskel võsastumas osa. Olles pool tunnikest põdra pulli häält teinud ilmusid nähtavale metskitsed - kits kahe tallega. Vaatasid ja sõid, ei lasknud minu pasundamisest ennast häirida. Kahjuks jäi oluliseim looma seekord kuulmata. Ei aidanud pulli ega lehma häälitsused. Hämardunud põllult tagasi autoni jalutades õnnestus veel ühe metskitse ja rebasega kokku põrgata. Väljas oli aga niivõrd pime, et kaamera autofookus ei saanud enam üldse aru, mida tegema peab ja loomad jäid jäädvustamata.
Varustus
16. septembril õhtust jahti ei toimunud aga lünga täitmiseks teen põgusa ülevaate oma varustusest. Enamuse tähtsaimast olen mahutanud kahele pildile, ning nende kasutusomaduste kirjeldus täieneb jooksvalt.
Esimesel pildil paremal üleval on peamised abimehed. Kasetohust koonused mille abil põtrade hääli teha ja eeldatavalt pulle lähemale meelitada. Põhimõte seisneb selles, et tuleb saavutada põdra ninaõõnele pikkusele iseloomulik kõla. Lisaks kostub "pasunaga" heli kaugemale.
Järgmiseks heitsarv, mille noor põdrapullike on varem maha heitnud. Algselt kasutasin õpetuste järgi tehtud vineerist ja metssea abaluust lapatseid aga kogemus näitas, et nooremad pullid nii hea kõlaga (st suure sarvega) pulli juurde kaklema ei julge tulla. Kui aga ragistada väiksema sarvega vastu puid siis on nad julgemad ja kui võitlema ei soovita tulla siis vähemalt vastavad. See näitab kui hea kuulmine on põdral. Samuti mängib rolli rarvega ragistamise aktiivsus. Suuremad pullid vehivad aeglasemalt ja pikemate intervallidega, nooremad aga agressiivsemalt.
Järgmiseks lõhnad (üleval keskel 2 pudelit). Neid saab kasutada meelitamiseks ja oma lõhna varjamiseks. Ühes pudelis on sünteetiline uriin mida on võimalik valida pulli/lehma/vasika vahel. Enamjaolt kasutangi seda jalavarjudele pritsides, et minu enda lõhn põdrale tunda ei oleks. Kogemustega pull läheneb häälitsejale alati vastu tuuult ja siis ongi tähtis, et põder inimese lõhna ei tunneks. Töötavad üllatavalt hästi, ka teised loomaliigid kahtlustavad vähem. Suuremas pudelis on puuviljadest kontsentreeritud vedelik mis rahvakeeli haiseb nagu mädanevad õunad. Seda kasutan alles esimest aastat ja järeldusi teha ei oska, igaljuhul endale seda peale ei kannata lasta, silmad hakkavad vett jooksma... Veel võib pildilt leida tavapärast matkavarustust, gps, tasku/otsmikulambid, kaamerad, gamo varjevärvises riided ning ekstreemsemateks olukordadeks gamo näopastat. .
All pool üks esimesi sünteetiliste lõhnade katsetusi.
Jahimees möirgab ja hundid uluvad.
17. septembril põtradega suurt õnne endiselt ei olnud. Isegi ühtegi vastus ei tulnud. Murphy seaduse kohaselt on põder alati mujal. Ka täna oli tuttava loodusmehe sõnul kuulda pullide mühatusi hoopis teises kandis. See-eest sai kohtuda metsseaga keda siinmail kahjuks palju enam ei kohta. Tundis huvi minu poolt riputatud põdra lõhnakaltsu vastu. Pärast pikka vaikust hakkasin ümbruskonda uurima ja leidsin hulganisti värskeid hundijälgi. Vaid üksik põdra rada läks üle metsatee. Kaua ei läinudki kui ühtäkki kostus eemalt huntide ulgumine. Algul arvasin, et koerad, ulgumine oli suhteliselt peene tooniga ja lühike. Aga kuna nende asukoht oli suures metsamassiivis ja ennegi on nad sealkandis elanud siis oli asi selge. Hundid mis hundid. Peen toon tähendas selle aasta kutsikaid.
Vara välja, hilja voodi.
18. september algas kell 5, aga olenemata suurest võitlusest unega, hommik suuri tulemusi seoses põtradega ei andnud. Vaid paar vastust ühe põdrapulli poolt ja temagi oli just kui kohapeale naelutatud ja asus naabermeeste jahimaadel. Ju oli juba lehmaga koos ja ei viitsinud poosetama tulla. Vähemalt sain mõned kaadridki hommikusest käigust.
Õhtu tundus algselt samasugune kuid lõpp läks põnevaks. Valisin pasundamiseks ühe kõrvalisema heinamaa mille taga suurem metsamassiiv. Umbes tunni olin seal justkui üksi, ühtegi vastust ega muud häält. Kui hämarduma hakkas ja loodus vaiksemaks jäi, kostus metsast õrna krabinat. Ei saanudki algul aru millega tegu, muid häälitsusi ei olnud kuulda. Ühtäkki käis tugev raksatus päris heinamaa ääres ja siis sain aru, et põder on kohal. Tammus seal pikalt aga lagedat välja kartis ja välja ei tulnudki. Harva, kuid siiski juhtub seda, et põdrapull hiilib vaikselt ligi, endast märku andmata. Tavaliselt teevad nii kahtlustavad põdrapullid kes asja siiski kontrollima tulevad.
Kahjuks läks pimedaks ja udu hakkas põllule kogunema ja kogemuste põhjal arvasin, et pimedas udus ei taha väga põdraga kokku joosta, seega otsustasin teda segamata vaikselt minema hiilida. Juhtus aga see, et põllule oli ka sokupoiss sööma tulnud ja mina teda ei märganud. Kui meie vahemaa kahanes umbes 20 meetri peale siis andis ta endast klassikalise haukumisega märku ja pimedas ning haudvaikuses oli minu ehmatus vähemalt samaväärne.
Aja nappuse tõttu jäi 19. septembri õhtu ka viimaseks peibutuse katseks. Tulemus endine. Teiste jahimeestega koos arutades selgus, et jooksuaeg oli jahihooaja alguseks juba lõppenud. Kui võrrelda tulemusi 2015 aastaga, mis oli ca 10 põdraga suhtlemist, siis tuleb loota, et 2017. aastal on jälle rohkem õnne.
