„Ära koju mine, sind võetakse täna öösel.“ Eldor Traks "Valu värv on punane"
Tänaseks 71 aastat tagasi märtsiküüditamise eel juhusliku mööduja poolt vanaisale lausutud sõnadega alustan ka seekord. Et vältida küüditamist Siberisse otsustas vanaisa seepeale minna elama kodutalu lähedale rabametsa. Metsast lahkus alles mõned kuud hiljem kui ilmad hakkasid jahenema.
Teist aastat järjest läksime vennaga taadi elulooraamatu ainetel samasse metsa, samadele radadele ja samal ajal. Reastan siia mõned kahe päeva jooksul tehtud pildid kohast mis nüüdseks looduskaitseala. Distants oli kaardilt mõõtes umbes 15km. Varustust (peamiselt magamiseks) oli seljas kahepeale kokku 18 kg.
Osa maast liikusime mööda vanu taliteid millel juba esimese vabariigi ajal talvel liigeldi. Lage siht oli küll ees kuid liikumine soojal ajal taliteel eriti mugav ei ole.
Talitee servast tõusis lendu metsisekana, kes oma kurna juba haudus. Kiire pilt ja edasi.
Nelja kilomeetri sügavusel rabas avastasime vanad talunike kaevatud turbavaalud
mis olid jäänud hiljem metsast välja viimata ja kasutamata. Raske hinnata nende vanust aga arvatavasti
sinna II maailmasõja kanti.
Ühel hetkel hakkas sadama ning taevast langev vesi muutus järsku tahkeks. Ka raamatus oli kirjeldatud olukordi kus taevast tuli, vihma, lörtsi ja lund. Tegime väikse pausi, et keha kinnitada.
Veidi aja pärast oli jälle korraks päikest näha. Esimesel pildil jookseb vasakult paremale 1950-ndatel süvendatud ja otseks lõigatud Põltsamaa jõgi, taga keskel on näha sonn ehk vana jõe osa. Teisel pildil on vaade metsa poole. Sealne sünge vaikus tekitas lausa aukartust...
Linnulennult 8 km pärast olime üsna väsinud ja otsustasime
jääda laagrisse vana jõe äärde. Hakkasime peatselt käsiõngedega omale
hambaalust püüdma.
Hea, et toitu kaasa pakkides sellele lootma ei jäänud. Kala
näkkas halvasti ja mitme tunni peale saime kätte ühe väikse särje ja kaks
ahvenat millest kasutasime nii palju ära kui võimalik. Saime tehtud uhhaa, praadida kalamarja ja küpsetada kala lõkkelgi. Samuti tegime sütel paar
kartulit.
Kaasas oli ka väike gaasiprimus aga nii palju kui võimalik
tegime lõkketules.
Pimeda saabudes hakkas kostuma üks eripärane „linnulaul“. Nimelt tegi terve öö häält hüüp. Pudelisse puhumist meenutav heli oli pimedas üsna huvitav kuuldemäng.
Hommikuäratuseks olid rabast välja lendavad haneparved. Päike oli juba üleval. Meie üllatuseks olid veenõud omale öösel tahke kaane tekitanud. Kui külmad riided ja märjad saapad jälga tõmmatud, tegime kohvi, sõime, koristasime laagri ja liikusime edasi, uut taliteed otsima.
Umbes 3 km eemal hakkas silma (ja ninnagi) imelik vaatepilt. Kõikjal oli näha karu käpajälgi ja väljaheiteid. Lõpuks hulgaliselt põdrakarvu. Siis oli pilt selge, tegemist oli karu või karude toidulauaga. Üks täiskasvanud põder oli seal täitnud teiste metsaasukate kõhud.
Terve matka jooksul üritasin leida mõnda põdra heitsarve
mille meie metsade uhkus oleks sinna poetanud aga ei läinud mul õnneks,
kuniks... Karude poolt söödud põdra juures üritasin leida üles kolju osa, ehk
oli pull... Peaaegu kõik suuremad luud leidsin, kolju jäigi leidmata. Siis
avastasin kahtlase oksa maast välja turritamas, mis lõpuks osutuski põdra
sarveks. Aga leitud sarvel polnud seost äsja söödud põdraga. Sarv oli seal
maapinda ehtinud juba mõned aastad.
Viimaks veel üks jõe ületus ja keha kinnitamine kuni lõpuks hakkasid talud paistma.
Need kaks päeva hea varustusega ja stressivabalt väsitasid väga ära. Mõelda vaid, et meie Eesti parimatel poegadel tuli elada seal kuid, isegi aastaid. Ilma hea varustuseta ja pideva hirmu all, isegi öösiti võidi sulle punaste haarang korraldada ja reis külmale maale oleks alanud...
Möödunud aasta matka muljeid näeb siit - http://www.loodusmatkad.eu/blogi/2020-matkamised/taadi-matk