Kevadine õhtu kiskus taaskord loodusesse, seekord Alam-Pedja kanti. Kuigi jalutuskäik kestis vaid mõned tunnid siis paistis õhtune loodus eriti kontrastne. Vaevalt Tallinn-Tartu maanteelt maha keeranud, kui nägin esimest karvatuusti põõsas. Sättisin auto kiirelt eemale tee äärde ja hakkasin ligi hiilima. Kui kohale jõudsin siis tundus, et loom oli juba vehkat teinud. Täielik vaikus. Ühtäkki nägin põtra sealsamas 20 meetri kaugusel, teisel pool põõsast ja otse minu poole vaatamas. Teadsin, et on vaid aja küsimus millal tuul minu lõhna talle ninna keerutab... ja nii läkski. Suure ragina saatel traavis põder sügavamasse metsa. Ühe klõpsu läbi oksarägastiku jõudsingi teha. Järgnevalt sain autoga sõita paar minutit kui metskitsed metsa all piilusid, kuna tegemist oli hõredama metsaga siis polnud mul kuskile varjuda ja üritasin paar klõpsu autost teha. Rohkem meenutas see fotosessioon mulle pepunäitust :)
Ei hakanud nende rahu pikemalt rikkuma kuna teadsin, et paremat kaadrit siit ei saa ja liikusin edasi. Metsasihil jalutades sattusin kokku mägraga, kahjuks oli ta minu sammumist kuulnud ja olin tal juba "sihikul". Kuigi mäger ei ole väga terava nägemisega siis kontrollimise käigus näeb ta liikumist hästi. Saingi minutikese teda vaadelda kui ta otsustas oma pontsaka jooksusammuga pilliroogu kaduda... Pildid kõik udused...Metsaalune mulle rohkem õnne ei toonudki ja kuna õhtune päike hakkas enda pilve tagant näitama siis otsustasin lagedamale minna. Täitsa raba serva. Seal asendusid loomaportreed maastike omadega. Kodu poole tagasi sõites tekkis esimest korda juhus, kus pidin kopra tõttu tegema äkkpidurduse. Kobras oli ennast kraaviserva nosima vinnanud ja auto häält kuuldes otsustas teepeale rutata, ju kostis auto hääl talle valelt poolt. Auto tulesid nähes keeras ta kiirelt ümber ja hüppas kraavi ning sukeldus. Selleks korraks loodusenergia jälle ammutatud. Teie minge aga metsa! :)
Ei hakanud nende rahu pikemalt rikkuma kuna teadsin, et paremat kaadrit siit ei saa ja liikusin edasi. Metsasihil jalutades sattusin kokku mägraga, kahjuks oli ta minu sammumist kuulnud ja olin tal juba "sihikul". Kuigi mäger ei ole väga terava nägemisega siis kontrollimise käigus näeb ta liikumist hästi. Saingi minutikese teda vaadelda kui ta otsustas oma pontsaka jooksusammuga pilliroogu kaduda... Pildid kõik udused...Metsaalune mulle rohkem õnne ei toonudki ja kuna õhtune päike hakkas enda pilve tagant näitama siis otsustasin lagedamale minna. Täitsa raba serva. Seal asendusid loomaportreed maastike omadega. Kodu poole tagasi sõites tekkis esimest korda juhus, kus pidin kopra tõttu tegema äkkpidurduse. Kobras oli ennast kraaviserva nosima vinnanud ja auto häält kuuldes otsustas teepeale rutata, ju kostis auto hääl talle valelt poolt. Auto tulesid nähes keeras ta kiirelt ümber ja hüppas kraavi ning sukeldus. Selleks korraks loodusenergia jälle ammutatud. Teie minge aga metsa! :)
