Tänavu (2019) möödus märtsiküüditamisest 70 aastat. Teiste sugulaste seas pidi juba teist korda teekonna külmale maale ette võtma ka minu vanaisa Eldor Traks. Tänavalt tundmatu isiku öeldud lause „Ära koju mine, sind võetakse täna öösel!“ tegi temast metsavenna mis lükkas „reisi“ Siberisse mõneks ajaks edasi. Viis kuud elas ta kodutalu ümbrustes metsades. Oma mälestusraamatu teises osas „Valu värv on punane“ kirjeldab ta vägagi põhjalikult oma seikluseid kodus ja võõrsil. Raamatu järjekordse lugemise käigus tekkis mõte leida kirjelduste alusel metsast just need kohad kus ta seikles ja teha „teemamatk“. Lisaks ööbida just sellel väiksel rabasaarel kus ööbis vanaisa 70 aastat tagasi aprillis. Just sel ajal oma venna Mirkoga selle matka ära tegimegi.
Esimene osa matkast liikusime Preedi külast mööda magistraalkraavi Preedi jõeni kus 70 aastat tagasi ootas Eldorit ja ta sõpra haarang.
See sama magistraalkraav erinevate nägudega...
Relvastatud punased varitsesid metsavendi hämaras ja kohtumine tuli mõlemale poolele üllatuseks. Nähes äkitselt paari meetri kaugusel enda ees vene sõdurit relvaga, viskas vanaisa talle käes olnud kotikese kanamunadega sülle nii, et sõdur selg ees Preedi jõkke paiskus. Koht kus vene sõdurid ja metsavennad kokku juhtusid...
Edasi kostus relvade valang, valangu otsa. Kuulide vihina saatel jooksid metsavennad kraavi põhja mööda tagasi küla poole. Mets kajas venekeelsetest sõimusõnadest. Külas ühes noores kuusikus ootasid metsavennad seni kuni haarang lõppes. Sõdurid lahkusid ühte langenut kaasa vedades. Edasi hiilisid metsavennad Kanamatsi rappa, vanaisal oli lapsepõlvest meeles seal üks väike rabasaar kus ööd olla. Sellel momendil oli vanaisa 20 aastane. Kahel järgneval pildil kirjeldustele vastav rabasaar. Siin see on. 70 aastaga on saar mõned meetrid oma diameetrit laiendanud ja puidki on veidi rohkem kui raamatu kirjelduses. Arvestades jõgede süvendamisi on see ka asjade loomulik käik. Tegime rabasaarel väikse pausi. Kui vanaisa leotas kuumas vees pohlavarsi siis meil oli tee kaasas. Vee ammutasime rabast ja palju aega võttis, et kõik sääsevastsed lusikaga kätte saada.
Raamatu kirjelduses on mainitud ka haaba aga just haavapuud me saarelt ei leidnud kuniks kõrkja vahelt paistis üks suurem tüvi mille peal ära tuntavad haava korbatanud koore tükid.
Edasi võtsime suuna Põltsamaa jõe poole mille kaldal ööbis vanaisa samal suvel oma vendadega. Süvendamise tagajärjel on jõgi palju muutunud. Sügavate käändudega rahulik jõgi on saanud sirgeks kanaliks.
Kuna vanaisa oli tubli õngitseja ja kala kuulus metsavenna menüüsse siis veetsime meiegi veidi aega õngedega jõe ääres. Kahjuks õnne ei olnud ja tuli leppida juurviljasupiga.
