Meie aprillikuised ilmad on üsna heitlikud ja seetõttu otsustasin ilusamat ilma tajudes seda ära kasutada ning paariks päevaks metsa minna. Olgugi, et öist temperatuuri lubas koguni -8 C, seadsin sammud metsa, aga mitte lihtsalt metsa, vaid sinna, kuhu inimese jalg väga naljalt ei satu. Seekord otsustasin ühildada nii enda seiklushimu kui ka keskkonnaseire. Nimelt osalesin vabatahtlikuna metsiste loendamises. See andis mulle eelise liikuda seal, kuhu tavamatkaja praegu minna ei tohi. Olgu mainitud, et Keskkonnaamet väljastas selleks mulle liikumisloa ja matka kondikavaks oligi minna metsiste mängu ja sealt tagasi. Rekt oli üsna keeruline, aga see-eest ka üks põnevamaid ja seiklusrikkamaid.
Matka üldpikkuseks linnulennult oli planeeritud 3+3 km - vaheldumisi märgalad ja laiade kraavidega majandatavad metsad. Selge on see, et sellisena kalkuleeritud marsruudi võib korrutada vähemalt kahega. Arvestades juurde, et varustuse raskus oli 15kg. Maastiku vahelduvus oli müstiline, põlvini ulatuvast mudamülkast võis hetkega saada kõrge rabamets. Kraavid olid enamasti laiad ja üle saamiseks pidi omajagu vasakule/paremale kõmpima. Õnneks olid kraavide kallastel koprad agaralt toimetanud ja tänu sellele oli nii mõnigi purre üle kraavi sattunud.
Pärast kolme tundi seiklemist olin jõudnud metsiste mängupaiga lähedusse ja otsustasin laagrisse jääda sellest umbes 300 meetri kaugusele. Algul ilus ja tasane maapind oli muidugi petlik, sest see oli veel jääs ja hommikul avastasin ennast kerges loigus. Õnneks oli varustus hea ja otseselt vees magama ei pidanud, pigem oli selline katkise vesivoodi tunne.
Mis puutub seiresse, siis minu ülesanne oli lihtsustatult kirjeldades õhtuse mängu lendavate metsisekukkede loendus ja hommikul mängivate isendite loendus ning selle gps-i kandmine. Õhtune loendus algas 7 ajal õhtul, hommikul olin platsis juba kella 5st.
Õhtusel loendusel hakkas külmataat ennast tunda andma. Täielikus vaikuses oli näha vaid hingeaurupilvekesi hämarasse metsa hajumas. Loenduse lõppedes olid varbad külmast kanged. Pärast paaritunnist loendust komberdasin pimedas laagrisse ja tegin kiiresti priimusel puljongi ja soendasin konservtoidu.
Kui puljongiga ei saa väga mööda panna, siis minu arusaam hakklihast ja kartulist muutusid tundmatuseni. Jäägu siia lugejale fantaasiaruumi. Igaljuhul sain lõpuks sooja ja hakkasin magama sättima.
Esimene pool uneajast oli suhteliselt „soliidne“, olid kerged külmakraadid, aga hea varustus lasi kenasti magada. Olukord muutus vahetult enne äratust 4-5 ajal, kui kraadid langesid veelgi. Kuigi magamiskotis oli hea soe, siis probleemiks osutus nina ja suu, mis ainsana magamiskotist välja ulatusid. Nina andis korduvalt märku, et hakkab kohe küljest ära kukkuma. Kokkuvõtteks oli asi selles, et viimasel ajal olen metsas harva ööbinud ja pole enam külmaga harjunud. Ärgates avastasin, et minu veevaru pudelis oli jäätunud, õnneks olin ka termosesse vett teinud, mis oli endiselt kuum. Termosest vett tassi valades läksid mõned tilgad seljokotile ja pärast kohvi joomist olid need seal väikesteks kristallideks jäätunud.
Külm andis tunda ka hommikusel metsisemängul. Tekkis tahtmine metsiste kombel ringi joosta ja õhkuhüppeid teha, kuid tuli olla vagusi ja liikumatult. Vaatemäng ja helid olid võimsad, pisut isegi aukartust äratavad. Kahjuks oli minu seire liikumisteekond lindudest suhteliselt kaugel ja läbi okste ei saanud pilti teha. Samas oli minu jaoks tähtis saada mängust võimalikult objektiivne ülevaade, mitte fotosid. Pealegi on metsised üsna tundlikud ja oma lähemale liikumisega oleksin võinud mängu häirida. Paari tunniga olin täiesti kange ja arvasin, et siit see nohu või köha tuleb ka. Pärast mängu oli raskusi laagrisse tagasi minekul - jalad olid nagu kaks kaigast, mis ei tahtnud sugugi koostööd teha. Pärast sadat meetrit olukord paranes.
Kui kohustuslik paberimajandus tehtud, siis võis võtta teekonna tagasi autoni. Marsruudi võtsin võrreldes tulemisega paralleelselt 500 meetrit kõrvale, et oleks põnevam. Seda ka oli, sattusin ühe vana talitee peale ja mõtlesin endamisi, et ehk leian mõne põdrasarvegi. Ja näe!
Esialgne üllatus tuhmus kiiresti, kui sarve maast välja võtsin ja puhastasin. Pooled harud olid ära murdunud ja paljud kohad näriliste poolt puretud. Sarv jäigi minust sinna loodust ehtima.
Veel enne lõppu hõredamas rabametsas ringi vaadates, märkasin maas imelikku kastikest. Kirjade järgi selgus, et tegemist on mingisuguse ilmajaama vidinaga ja pärit on see Prantsusmaalt.Minu jaoks oli see seal võõras ja visuaalselt reostav ning võtsin selle seega kaasa.
Mis puutub külmetusse, siis tervis on nagu alati - parem kui varem.
Minge metsa! :)