Karujaht
Meie metsade au ja uhkus, esivanematele lausa tootem – pruunkaru. Suurkiskjad on põlisrahvastele alati au sees olnud ja nende küttimine ei käinud samastel alustel herbivooridega. Peamiseks küttimise põhjuseks oli enda ja vara kaitsmine. Ka tänapäeval ei pääse me inimese ja suurkiskjate vahelistest konfliktidest. Püsiva jahindussurvega ei pea me õnneks enam oma tervise pärast kartma, küll aga peame kaitsma oma vara ja ennetama kahjustusi. Olgu selle varaga kuidas on, paljuski oleme tunginud sellega ju nende elupaika aga oluline on säilitada inimpelglikkus. See ongi üheks põhjuseks miks on Euroopas looduskaitse all oleva pruunkaru küttimine Eestis lubatud. Peamiselt suunatud nuhtlusisenditele aga ka arvukuse piiramiseks.
2016. aastal oli mul karujahi plaan pika eeltööga ja planeeritud. Pikemad istumised jahitornis kestsid 18.00-st 06.00-ni. Väga palju sai infot kogutud rajakaameratega. Terve kalendrikuu jagu passimist kuniks ühel septembri õhtul jälle kella 18.00 ajal torni hiilides, vaatas karu mulle sealt otsa...
https://jarvateataja.postimees.ee/6744444/karujaht-loolas-loppes-minutiga
Käesoleva aasta augustis kütitud karu oli üsna juhuslik kuid jääb kõige eredamalt meelde...
Kuna karude sagedus soolakutel kevadel kasvas ja põtrade oma kahanes siis eemaldasin kõik magusad lakukivid. Olukord paranes, kuid üksikud karud ennast ikka näitasid...
Nii juhtus
ka 1. augusti päeval – üksik täiskasvanud isend jalutas sirgelt üle soolaku.
Kuna jahikirega ei võitle siis registreerisin loa ja läksin soolaku kanti
hiilima... Arvestasin karu liikumise suunda ja kaarti – milline võiks olla tema
trajektoor... Jätsin auto soolakust kaugemale ja hiilisin ca 3km mööda väikest kruusateed eemale ühele
ülekäigu rajale varitsema. Umbes ühe tunni möödudes hakkas tuul edasi-tagasi keerutama
varitsemine polnud enam mõttekas. Hakkasin tagasi liikuma ja paari kilomeetri
möödudes oli hiilimisest saanud juba töntsakas jalutamine. Keskpäevane kuumus
ja janu võtsid võimust. Viimasel teesirgel oli tuul õnneks vastu. Ühtäkki kuulsin
paremal käel üle kraavi möirgamise ja turtsatuse laadset heli. Ehmusin
korralikult kuna sain aru, et tegemist on suure metsloomaga ja vahemaa oli
kõigest 20 meetrit. Kui läbi väikese kasevõra täpsemalt vaatasin siis sain aru,
et tegemist suure karuga, kes kuklaste pesa kaevab. Kiiresti optikast vaadates
ei näinud ma peale suure udukogu muidugi midagi. Keerasin optika zoomi maha
(2.4x) siis oli loom peaaegu tervenisti kaadris. Korra tõstis karu veel pea ja
puhkis näos ronivate kuklaste peale õige tigedalt. Möödunud oli heal juhul vaid
10 sekundit ja ma tundsin kuidas adrenaliinivalang organismis tegi mis ta suutis. Uskumatu, et karu mind veel märganud ei olnud. Veel mõned sekundid mõtlesin, kas tasub ning kas lasu sooritamine oleks hulljulgus või rumalus. Kui
karu kaevamise vahel stabiilsemalt seisatas ja mina oma suure erutuse sihtimise
ajaks kontrolli alla sain...
Pärast lasku tuli kuuldavale kõva röögatus ja õnneks ei otsustanud ta üle kraavi minu poole tulema hakata. Karu sööstis kuklaste pesalt nii, et randmejämedused lepadki murdusid ja lausa koridor jäi metsa alla. Ise taganesin kiirelt selg ees mööda teed. Metsast kostuski vaid mõned sekundid kõva raginat, siis saabus vaikus. Kuna olin üksi ja ühtegi teist kütti polnud toetuseks võtta siis läksin kiirelt koju ja võtsin ühe oma parimatest jahikaaslastest appi. Ega laikagi sinna metsa väga ei kippunud, sai ju lõhnast väga hästi aru kellega tegemist. Karv turris hoidis üsna minu lähedale. Lõpuks kui koer metsa all ühe suurem ringi tegi siis muutus ta veidi rõõmsamaks ja julgemaks. Oma koera hästi tundes andis see ka mulle lootust. Uuesti „otsi!“ käskluse peale läks ta täpselt mööda karu sisse joostud koridori ja 40 meetri kaugusel ta oligi. Tabamus oli hea.
Karu
lähemalt vaadates tulid nähtavale vihjed, et tegemist polnud enam oma parimas
eas oleva loomaga. Nii peas kui seljas oli väiksemaid põletikulisi haavandeid
mis võisid tekkida pulmade ajal. Tagumisi hambaid enam näha ei õnnestunud kuid
esimesed lõikehambad paistsid üsna väsinud olevat. Suhteliselt suure pea ja veidi
tagasihoidlikuma kerega looma eluskaal jäi 260 kg juurde.
